Langervarjuhüpe

Ma lihtsalt pean jagama oma mega lahedat nädalavahetust. Nimelt oli mul sünnipäev 22 viimane taks- jeee. Algselt ei olnud mul üldse plaane, mõtlesin, et teen endale chilli nädalavahetuse ning vaatan filme, teen joogat ning nosin head ja paremat ning vastan kirjadele. Seda ma ka enamus oma laupäevast tegingi.  Ma olen siiralt tänulik selle eest kui palju imelisi inimesi mu elus on. Ma sain nii palju toredaid õnnitlusi, kirju ja pilte. Ma tõesti ei osanud oodata, et nii palju kirjutavad  ja igatsevad mind. Õhtul vedas mu majakaaslane mind linna peale, ta on elukutseline langevarju hüppaja ja nii me linnas saimegi kokku teiste temasugustega. Peale paari kokteile üritasid nad mind veenda, et ma järgneval päeval koos nendega hüppaks. Ma arvan, et asi oli neis kokteilides, sest ma ütlesin jah. Ma tegelikult kardan väga kõrgust ning lahtised, kõrged ja avatud kohad on justkui mu õudusunenägu. Ma olen varasemalt mõelnud, et äkki peaks hüppama. Sisuliselt drop zone on minu majast nurga taga, kuskile kaugele pole vaja minna ja noh eks need hirmud ole ikka ületamisekd. Õhtu lõpuks poisid esitasid ultimaatumi, ma kas lähen vabatahtlikult või nad veavad mu sinna. Otsustasin vähem traumeeriva kogemuse kasuks ja läksin ise. Veel pühapäeva hommikul ma polnud kindel, et selle ära teen, sest ausalt öeldes oli mul korralik pohmakas, kuid samas olin ma nii elevil ja hirmunud, et lihtsalt koju jääda poleks ka suutnud. Vedasin ennast kohale, instruktsioond ja rakmed külge ning mineks. Lennukis sõites hirm juatkui kadus kuni hetkeni kui 6000 jala pealt kuus inimest välja hüppas. Oi blin ma ütlen, see vaatepilt oli hirmus. Süda tagus ja kerge paanika võttis võimust. Ma oma peas muutkui korrutasin "tee oma peas joogat, hinga, lihtsalt hinga sisse ja välja". Selleks olime juba 14000 jala kõrgusel ja aeg oli hüpata. See aeg lennuki ukse juures tundus nii meeletult pikk. Istud seal jalad uksest väljas lennuki all, tuul kiskumas neid täiest jõust. Minu majakaaslane oli uksest väljas ja hoidis lennukist kinni, et mind filmida ja pildistada. Seal ukse peal oli hirm niivõrd suur, et ma ei suutnud tema poole ei vaadata, naeratada ega lehvitada. Sulgesin hüppe hetkeks silmad, ma nii väga kartsin. Vabalanguses tegin silmad lahti ja oi kui vabastav see tunne oli. Vaatasin oma armast kodulinna, leidsin oma maja üles ja lihtsalt nautisin. Järgmine hetk oli aeg juba langevari avada ja see oli samuti omamoodi hirmutav, sest see ikka raputab korralikult läbi. Mark, kelle küljes ma tandemina olin andis mulle tüürida meie varju, mõtlesin, et ta on hull peast, et tüüri minu kätte annab, aga hakkama sain. Maandumine oli juba täitsa kökimöki, kuigi seda ma kardsin algselt kõige rohkem. Arvasin, et maapinnale lähenemine ja suure kiirusega selle suunas on hirmutav, tegelikkuses on sööstmisest asi kaugel ja protsess on üsna lauge. Peale maandumist oli nii mõnus pinge langus ja siiras uhkus enese ületuse üle. Kindlasti tahan millalgi uuesti hüpata, nüüd tean, mida oodata ja ehk oskan rohkem hetke nautida.
Natuke pilte ka ja video, vabandan, et nii pohmas välja näen ☺

Video: https://m.youtube.com/watch?v=8XXB6A6uGe4