Langervarjuhüpe

Ma lihtsalt pean jagama oma mega lahedat nädalavahetust. Nimelt oli mul sünnipäev 22 viimane taks- jeee. Algselt ei olnud mul üldse plaane, mõtlesin, et teen endale chilli nädalavahetuse ning vaatan filme, teen joogat ning nosin head ja paremat ning vastan kirjadele. Seda ma ka enamus oma laupäevast tegingi.  Ma olen siiralt tänulik selle eest kui palju imelisi inimesi mu elus on. Ma sain nii palju toredaid õnnitlusi, kirju ja pilte. Ma tõesti ei osanud oodata, et nii palju kirjutavad  ja igatsevad mind. Õhtul vedas mu majakaaslane mind linna peale, ta on elukutseline langevarju hüppaja ja nii me linnas saimegi kokku teiste temasugustega. Peale paari kokteile üritasid nad mind veenda, et ma järgneval päeval koos nendega hüppaks. Ma arvan, et asi oli neis kokteilides, sest ma ütlesin jah. Ma tegelikult kardan väga kõrgust ning lahtised, kõrged ja avatud kohad on justkui mu õudusunenägu. Ma olen varasemalt mõelnud, et äkki peaks hüppama. Sisuliselt drop zone on minu majast nurga taga, kuskile kaugele pole vaja minna ja noh eks need hirmud ole ikka ületamisekd. Õhtu lõpuks poisid esitasid ultimaatumi, ma kas lähen vabatahtlikult või nad veavad mu sinna. Otsustasin vähem traumeeriva kogemuse kasuks ja läksin ise. Veel pühapäeva hommikul ma polnud kindel, et selle ära teen, sest ausalt öeldes oli mul korralik pohmakas, kuid samas olin ma nii elevil ja hirmunud, et lihtsalt koju jääda poleks ka suutnud. Vedasin ennast kohale, instruktsioond ja rakmed külge ning mineks. Lennukis sõites hirm juatkui kadus kuni hetkeni kui 6000 jala pealt kuus inimest välja hüppas. Oi blin ma ütlen, see vaatepilt oli hirmus. Süda tagus ja kerge paanika võttis võimust. Ma oma peas muutkui korrutasin "tee oma peas joogat, hinga, lihtsalt hinga sisse ja välja". Selleks olime juba 14000 jala kõrgusel ja aeg oli hüpata. See aeg lennuki ukse juures tundus nii meeletult pikk. Istud seal jalad uksest väljas lennuki all, tuul kiskumas neid täiest jõust. Minu majakaaslane oli uksest väljas ja hoidis lennukist kinni, et mind filmida ja pildistada. Seal ukse peal oli hirm niivõrd suur, et ma ei suutnud tema poole ei vaadata, naeratada ega lehvitada. Sulgesin hüppe hetkeks silmad, ma nii väga kartsin. Vabalanguses tegin silmad lahti ja oi kui vabastav see tunne oli. Vaatasin oma armast kodulinna, leidsin oma maja üles ja lihtsalt nautisin. Järgmine hetk oli aeg juba langevari avada ja see oli samuti omamoodi hirmutav, sest see ikka raputab korralikult läbi. Mark, kelle küljes ma tandemina olin andis mulle tüürida meie varju, mõtlesin, et ta on hull peast, et tüüri minu kätte annab, aga hakkama sain. Maandumine oli juba täitsa kökimöki, kuigi seda ma kardsin algselt kõige rohkem. Arvasin, et maapinnale lähenemine ja suure kiirusega selle suunas on hirmutav, tegelikkuses on sööstmisest asi kaugel ja protsess on üsna lauge. Peale maandumist oli nii mõnus pinge langus ja siiras uhkus enese ületuse üle. Kindlasti tahan millalgi uuesti hüpata, nüüd tean, mida oodata ja ehk oskan rohkem hetke nautida.
Natuke pilte ka ja video, vabandan, et nii pohmas välja näen ☺

Video: https://m.youtube.com/watch?v=8XXB6A6uGe4

Living farm

Töötan hetkel sellises farmis nagu Living farm. Tegemist on siis põllumajanduse uuringu ja arengu firmaga, mis tegeleb eelkõige viljaga. See ei ole nagu tavaline farmi töö, mida üldjuhul backpackerid Aussis teevad. Ma töötasin siin septembrist kuni jõuludeni siis läksin reisima ja aprilli lõpus leidsin tee tagasi nende juurde. Ametilt olen ma casual nagu enamus packereid. Minu kolleegideks on mega fancy pancy doktorikraadidega austraallased. Sisuliselt ma aitan neil teha teadust ja töötan nii öelda laboris. Selle farmi eesmärk on katsetada ja teha eksperimente. Näiteks katsetame hübriidseemneid, mis ei ole veel turule tulnud. Samuti erinevaid tõrjeid, üritame uurida millal on parim aeg külvamiseks  ja väga palju muid erinevaid katseid. Minu ülesanne praegusel ajal on teha ettevalmistusi nendeks katseteks. Möllata kemikaalidega, mõõta katse põlde, pakkida vajalikud asjad külvajatele, arhiveerida, spreitada, koguda datat  ja palju muud. Sisuliselt ükskõik, mida vaja on, seda teen. Kuna töötasin samas kohas ka sügisel mil oli lõikus hooaeg ja nüüd on külvi aeg siis olen näinud nii öelda tervet protsessi, mis üks teadusfirma  teeb. Iseenesest mulle väga meeldib mu töö, see on vaheldusrikas ning inimesed kellega koos töötan on lihtsalt super hüper mega ägedad. Lisaks see, et ma olen nii palju juurde õppinud. Enne Austraaliasse tulekut olid minu põllumajanduse valdkonna teadmised ikka üsna väiksed. Midagi ikkagi teadsin, maa laps ikkagi, kuid reaalselt selles protsessis sees ei ole kunagi olnud. Kui päris aus olla siis ega see väga pole mind kunagi ka huvitanud. Samas praegu leian, et see on hindamatu kogemus ja mul on hea meel nende teadmiste üle. Tulevikus minust siiski farmerit ei saa, vähemalt hetke plaanide järgi.

Väike töö selfie. Kemikaalidega töötades tuleb maske kanda, muidu võib saada tsernobõli lapseks.

Austraalia

Kuidas ma sattusin Aussi ? Aasta tagasi töötasin ma Tallinnas Cru hotellis ja seisin valiku ees, mis on minu järgmine samm? Variant oli minna ülikooli või jätkata samal rajal. Minu õde oli juba selleks ajaks aasta Austraalias olnud ning tema oligi see, kes mulle selle idee minu ajusopikesse poetas. Asi käis üsna kiiresti, rääkisime sellest korra ja juba mõne nädala pärast ostsime piletid ja hakkasin ajama viisa asju. Augusti lõpus juba olingi siin. Minul on terve Austaalia teekond väga lihtne olnud, sest mu suur õde on siin, kes teab kõike siinsest pabermajandusest ja eluolust. Siiralt öeldes ma ei kujutaks ennast ette kellegi teisega seda seiklust läbimas kui ainult oma õega. Ma olen siiralt tänulik talle tema abi ja toe eest. Enamuse oma ajast Austraalias olengi olnud Yorgis, lihtsalt meeldib siin. Samas olen töötanud ka mujal ja teinud ka mega suure trip-i, kus sõitsime maha 16000 km ja nägime üle poole Austraaliast ära. Sellest, aga m

Hetkeolukord

Kus ma olen ja mis ma teen? Hetkel elan ja töötan Austraalias, Yorgis. Elan suhteliselt rutiinset elu magan, söön, töötan, loen, teen joogat jne. Iga päev on suhteliselt sarnane eelnevale. Eks see on ka vast üks ajend miks hakata, et sisustada oma aega. Üldjoontes olen oma  eluga väga rahul, isegi rutiiniga. Rutiin seab teatud stabiilsuse, mida ma hetkel täiel rinnal naudin. Ma ei ole väga stabiilne, pidevalt reisin ja kolin. Vahelduseks on hea olla paikne. Vähemalt järgnevaks kolmeks või neljaks nädalaks.

Hakkan uuesti blogima?

Minu viimasest blogimisest on juba omajagu möödas. Täna puht juhuslikult ja igavusest sattusin lugema üht oma vana blogi. Päris huvitav oli, hea mitu tundi kulus oma teismelisest Sirly mõttemaailma uurimiseks ja analüüsimiseks.
Praegusrks hetkeks on mul kolm blogi millest kaks on kinnised ja see siin täiesti avalik. Oma privaatset blogi lugedes tabasingi end mõttelt. Kas ma hakkan uuesti blogima ? Tundub nii. Omajagu meeldiv samas piinlik oli lugeda mida 14 aastane mina mõtles, see viis tagasi nii mõnegi meeldiva mälestuseni ja samas meeletult ebameeldivatesse aegades. Kõige toredam selle juures vast oli see, et ma sain aru kui palju ma olen muutunud ning kui pika tee juba käinud enesearengus. Mõtlesingi, et issand kui tore oleks seda ka kolmekümneselt lugeda. Nii ma siis otsustasingi, et tulen tagasi blogimise juurde. Seda kõike puht sellepärast, et mul oleks hiljem võimalus analüüsida enda mõtteid. Otsustasin seda teha siin, teised oleksid natuke piinlikud, et avalikustada. Sellel blogil on suhteliselt neutraalne minevik, aga samas midagi juba olemas. Eks vaatame kuhu see tee meid viib ?